Saage tuttavaks - Mike Wazowski.
Idee heegeldada oma tädipojale Mike sai alguse juba eelmine aasta, kui Sassule (mu tädipoeg) väga meeldis "Kollide kompanii".
Tegelikult pidi Mike valmima juba eelmisteks jõuludeks. Kõik detailid olid isegi juba valmis, ent eelmine aasta olin ma mänguasjade heegeldamises veel täielik võhik. Mõtlesin, et kui heegeldan poolsammastega, siis saab rutem valmis. Millega ma aga ei arvestanud, oli see, et ka augud jäävad palju suuremad. Selle tõttu vajas Mike esialgu ka voodri alla, et materjal välja ei pudiseks. Ent kuna ka õmblemine pole mu tugev külg, jäi see seisma.
Jumal tänatud, et ta siis valmis ei saanud - tolleaegne loom oli varesejalgadega kahtlane tegelane. Kui ma ta see aasta ette võtsin, olin valmis tegelasele andma täiesti uue ja korraliku välimuse.
Jalgade ja käte tegemiseks sain inspiratsiooni lilleliisilt - kuna olen niivõrd mitmeid loomi tema mustrite järgi juba heegeldanud, tuligi siinkohal vaid õige silmuste arv välja arvutada. Eriti mulle meeldis jalgade tegemine - varbad tulid nii nunnud ja vahvad! Sarnaselt varvastele ja sõrmedele valmisid ka sarved. Erinevalt jäsemetest on need külge õmmeldud.
Mike'i keha tegin samast lõngast, ent kahekordselt - esiteks saab rutem valmis ja teiseks tuleb natuke kogukam. Keha oli ka täielikult minu enda looming - Mike'i pilt oli mul pidevalt ees ning selle järgi nikerdasin õiget kuju. Seetõttu ei olnud ka teine tegemine vaid lust ja lillepidu. Harutamist ja pusimist oli siingi väga palju.
Mike seisis suvest kuskil novembrini, kuna mul polnud piisavalt täidist, ning ma ei olnud ka kindel, kuidas talle suu valmistada. Esialgu mõtlesin selle heegeldada, kuid ei üht- ega teistpidi ei jäänud ma tulemusega rahule. Siis tuli mängu vilt, kuid .. ei Abakhanis ega Kuns&Hobis polnud saada musta vilti, Charlotis oli müügil komplekt mitme erineva värviga, nii et töö jäi jälle mõneks nädalaks seisma. Lõpuks sain musta vildilehe paar nädalat tagasi, kui olin kogemata sinna poodi jälle uitama läinud. Ka silm sai ette õmmeldud vaid siis, kui mänguasi lõpuks täidetud sai. Ning sedagi tuli paar korda ümber teha, et kõik oleks ikka nii, nagu originaalil.
Ent lõpuks sai ta valmis. Samal päeval said tehtud ka fotod ning järgmisel rändas ta juba kingikotti ning kasti, mis koos teiste kinkidega rändas Tallinnasse pere juurde.
Arvan, et see oli üks mu vaevanõudvamaid töid. Kui oi, seda rõõmu ja rahulolu, kui jõululaupäeval helistas tädi, tänas kinkide eest ning ütles, et Sassu jäi väga rahule ning lubas uue sõbra igale poole kaasa võtta.
(Mainin ära, et mingi hetk suvel olin Sassu käest küsinud ta käest, kas "Kollide kompanii" talle üldse enam meeldis. Ta oli mulle öelnud, et mitte. Nii et ma ikka närveldasin päris korralikult jõuludeni välja, kas laps ikka rahule jääb.) Aga ikka väga meeldiv oli sellise uudise osaliseks saada. See ongi jõulutunne.
Mõnusaid pühi kõigile!
