Ma arvan,et mõnel määral peaks mind kutsuma mitte tavaliseks käsitööliseks, vaid ümbertööliseks/-tegijaks 😁 Küll ma ikka koon ja heegeldan usinalt, kuid ikka läheb osa töid ümbertegemisele. Enamasti saan ma mingi kinnisidee, et mul on kindlasti nüüd midagi vaja valmistada, ning asun tööle, kuid pärast mõnd nädalat saan aru, et pole ikka päris see, ja asun harutama. Või siis on esemega midagi viltu.
Seda mütsi harutasin suuremast koost kokku kaks korda. Kui päris esimest korda tegin, siis algus sai kindlasti rohkem harutatud, kuna ma võin ju küll alati soovitada proovilapi kududa, ent ise seda kunagi ei tee. Parem teen asja mitu korda ümber - ja teengi! -, kui võtan asja ette ja teen kõigepealt proovilapi. Selles mõttes on heegeldamisega lihtsam - kuidagi see silmuste arv tuleb kohe õige.
Elukaaslane kandis mütsi esimese versiooni ühe hooaja ära, kuid kahjuks venis too kole laiaks. Kuna polnud esimese korraga ka päris see õige, mõtlesin, et tasuks siis hoopis kohandada ja kududa täpselt sobiv lahendus. Ka teist korda kududes tuli mul üks kord 2/3 valmis olev müts lahti harutada, kuna oli liiga kitsas ning liiga murumütsi moodi. Õnneks on tegu äärmiselt mõnusa lõngaga - Titan Wooli Meriseta, 70% meriinot ja 30% siidi -, nii et kudumine käis ludinal. Teine katse läks õnneks.
Lisaks oli plaanis lisada mütsile vinge roheline helkurniit - et ikka pimedas näha oleks. Ma ise olin alguses vähe skeptiline, kuidas värvid kokku sobivad, kuid elukaaslasele meeldis väga. Samuti olin muretsenud ühe lisatoki, kuna eelmine kord oli näha, et kahest mütsist sokkmütsi ära ei koo.
Poole töö pealt oli ka aru saada, et tervest helkurniidirullist ei piisa kogu mütsi jaoks. Alguses kõhklesin, kuidas käituda, ent otsustasime katsetada, mis saab, kui jättagi niit vaid poolde töösse. Üllatavalt kõik sujus.
Pimedas helendab müts oivaliselt ning mina olen lõpuks ometi oma tööga rahul, elukaaslasest rääkimata 😌
