Vahepeal ajab mind ikka korralikult marru see, kuidas ma suudan suure tuhinaga mingisuguse töö ette võtta ja siis - kui midagi nihu läheb - selle miljoniks aastaks kõrvale jätta. Jama on selles, et peas mul ju tegelikult tuksub, et töö oleks vaja ikkagi ette võtta ja lõpuni viia. Samas kui ikka üldse ei edene...
Pikachu sai alustatud ühe youtuberi jaoks reklaami mõttes. Mu elukaaslane vaatab erisuguseid youtube'i kanaleid ning mainis, et Philip DeFrancole saadetakse erinevat kraami, mida ta siis oma kanalil näitab. Sellest kasvas välja mõte. et võiks ju saata ta pojale mingi armas mänguasi ning sellega väike hoog oma ärile sisse lükata.
Algus sai tehtud 2016. aasta suvel - siis, kui PokemonGo moes oli. Nagu paljude tööde puhul sai ka Pikachu 95% ulatuses valmis ja jäi siis ripakile. Küll ei suutnud ma talle kuidagi põski normaalselt teha, lisaks puudus mul idee, kuidas saba paremaks teha. Kuna häid mõtteid ei tulnud ja loomake kuidagi õnnestuda ei soovinud, jäi asi tolleks hetkeks seisma.
Aasta hiljem võtsin end kokku. Vaatasin tehtu üle, kaalusin ja mõtlesin. Põsed vajasid ikka paari katsetust, kuid saba jäi igatahes nii. Ega ei saagi kõike teha nii nagu alguses plaanis oli.
Kui ma elukaaslasele mainisin, et kõik, Pikachu on reisiks valmis, siis tuli välja, et rohkem keegi sinna midagi nagu ei saadagi 😁😁
Mis seal siis ikka - vähemalt sai minul töö valmis ja saab jälle uue kogemuse kirja. Nüüd rõõmustab tegelane külalisi elutoariiulil.
