Kaks aastat pärast mu käsitööpisiku taastamist ja esimeste sokkide katsetamist on nüüdseks terve pere ära sokitatud. Mu lähipere hõlmab ka vanavanemaid ning tädi peret. Allpool olevad sokid läksid kingikotti kaunistama mu vanema tädipoja jalgu.
Neilgi, nagu enamusel mu loomingul, on mingisugune alguslugu.
Ma olin rahumeeli lõpetanud oma 'põlevad' projektid ja asusin sõbrale sokke kuduma, kui ma jäin järsku mõttesse, et oot-oot, aga kahe nädala pärast on ju tädipoja sünnipäev!
Ma teadsin küll, et koon talle sokid, aga siis tuli ju lõnga küsimus. Vaatasin oma lõngavarud üle, tõstsin kõik lõngadki ümber, aga riiulis ei paistnud midagi sobilikku olevat.
Piilusin siis oma poolikute tööde kottidesse ja ennäe! Olin hakanud Novita Polarisest endale sokk-susse heegeldama, kuid ikka polnud need see - ja see mõte käis kogu tööprotsessi käigus peast läbi, aga siis mõtlesin, et teen ikka alustatud töö lõpuni.
Nüüd oli aga ikka näha, et lõng tuleb ikka hoopis mujale ära kasutada. Said siis sipsti! lahti harjutatud ja uus töö varrastele.
Ja näed sa! töö sujus kohe kiiresti ja libedalt. Pärast paarikordset harutamist ja mustrite vahetamist muidugi. Aga lõpuks sai sobiv muster leitud ja silmuste arvgi paigas ning sokid said päev enne tähtsat päeva ära lõpetatudki.
Pean ära mainima, et proovitud sokilõngadest üks karedamaid, aga pärast pesu oluliselt pehmem. Vaatab, kuidas kandes jääb.
