Samblaroheline peapael

Rohkejuukselistel neidistel - nagu mina - ei ole sügiseks (ja vahel ka talveks) parimat aksessuaari kui peapael. Tean, et osad räägivad  et ka juukseid peab soojas hoidma, kuid minu metsikud lokid tõrjuvad kõik mütsid pealaele või siis on mütsi poolt nii lapikuks surutud, et peaks tööl hakkama nendega midagi ette võtma. Eelistan lihtsalt suuremat ja soojemat peapaela.

Eelmine aasta, kui töö kohta vahetasin ja pauside ajal kudumise/heegelduse kätte võtsin, tekitas see inimestes eelkõige natuke üleoleva muige. Küll prooviti naljamisi tellida kampsuneid ja kindaid... Nüüd aga on ka tõsiseltvõetavamaid inimesi, kes hindavad su tööd ja soovivad midagi tellida.

Nii näiteks tellis üks kolleeg mult endale samamoodi peapaela. Tal on veelgi suurem juuksepahmakas kui mul ning tihtipeale kannab ta juukseid krunnis. Tean omast kogemusest väga hästi, et nendega mütsi kandmine on tõeline piin. Esiteks ei pruugi see üldse pähegi mahtuda. Ja kui mahub, siis pole ilusast krunnist enam pärast midagi järel.

Seega on peapael parim variant.


On ju suurepärane lahendus?
Lõngaks sai valitud mu läbiproovitud variant Nuovo Irlanda. Seekord kudusin selle ühekordselt ja poolpatendis - selline oli tellija soov.
Varsti loodan postitada ka enda ümberkootud peapaela.

Sõrmedeta kindad

Väga pikk paus oli sees. Tegelikult nii postitamisest kui käsitööst üldiselt. Võtsin tegelikult isegi paar projekti käsile kevadepoole, kuid kuidagi ei suutnud nendega tegeleda.

Ka suvel ei liikunud käed sinna käsitöö korvi (või õigem oleks öelda korvide/kastide/pakkide) poole kohe üldse mitte 😁

Kuid nüüd lõpuks sügisel võtsin end kokku ja hakkasin täie hooga pihta. Alustan lihtsalt postitusega, kuigi paar eset on juba ka valmis meisterdatud. 

 Pakun teile vaatamiseks ühe haruldastest eksemplaridest - endale kootud kindad 🧤 

Mina olen täielikult 'nutikinnaste' harrastaja - ju siis annab nutigeneratsioon tunda. Aga samas mul kipuvad peopesad tavalistes kinnastes rohkem niiskeks minema ja üldiselt on kuidagi taolisega mugavam, minu arvates vähemalt.

 Katsetasin siin üht lõnga, mis mu tähelepanu veel Liannis töötades tõmbas. Sooviksin sellest mingi hetk kergema kampsiku valmis kududa. Lõngaks on Katia Alpaca Silver.

72% alpakavilla annab mõnusalt sooja ka suht peenikese niidina ning ülejäänud 28% polüestrit ja polüamiidi tugevust ning ka kerget läiget.
Läige on täiesti minimaalne, kuid samas annab kerget härmatise tunnet. Kindad on vaatamata lisandile äärmiselt pehmed ja mõnusad.

Praeguste ilmadega on selliseid kanda ideaalne. Lisaks saab vajadusel sõrmed peitu pista. Mingi hetk sooviksin komplekti teha ka peapaela, kuna hetkel on vaid soojem variant, millega hetkel üpriski palav.

Virmalistest sokid tädipojale

Kaks aastat pärast mu käsitööpisiku taastamist ja esimeste sokkide katsetamist on nüüdseks terve pere ära sokitatud. Mu lähipere hõlmab ka vanavanemaid ning tädi peret. Allpool olevad sokid läksid kingikotti kaunistama mu vanema tädipoja jalgu. 

Neilgi, nagu enamusel mu loomingul, on mingisugune alguslugu.

Ma olin rahumeeli lõpetanud oma 'põlevad' projektid ja asusin sõbrale sokke kuduma, kui ma jäin järsku mõttesse, et oot-oot, aga kahe nädala pärast on ju tädipoja sünnipäev! 

Ma teadsin küll, et koon talle sokid, aga siis tuli ju lõnga küsimus. Vaatasin oma lõngavarud üle, tõstsin kõik lõngadki ümber, aga riiulis ei paistnud midagi sobilikku olevat.

Piilusin siis oma poolikute tööde kottidesse ja ennäe! Olin hakanud Novita Polarisest endale sokk-susse heegeldama, kuid ikka polnud need see - ja see mõte käis kogu tööprotsessi käigus peast läbi, aga siis mõtlesin, et teen ikka alustatud töö lõpuni.

Nüüd oli aga ikka näha, et lõng tuleb ikka hoopis mujale ära kasutada. Said siis sipsti! lahti harjutatud ja uus töö varrastele. 

Ja näed sa! töö sujus kohe kiiresti ja libedalt. Pärast paarikordset harutamist ja mustrite vahetamist muidugi. Aga lõpuks sai sobiv muster leitud ja silmuste arvgi paigas ning sokid said päev enne tähtsat päeva ära lõpetatudki.

Pean ära mainima, et proovitud sokilõngadest üks karedamaid, aga pärast pesu oluliselt pehmem. Vaatab, kuidas kandes jääb.

Taas midagi mõnusat iseendale

Eks ikka juhtub enamasti nii, et tahad küll endale täiega kõike teha - ja tegelikult vaikselt teedki -, aga ikka tundub kogu aeg, et midagi on puudu.

Näiteks sokid endale ma ju tegelikult juba kudusin, aga nagu mainitud, siis said nad liiga ümber, nii et on vaja ümber kududa. Kuid .. nagu ikka, tegin ma esialgu pigem ikka uued, kui hakkasin teisi ümber kuduma.

Tegelikult on mul vägagi hea põhjus - nimelt harjutasin ma eelmiste sokkide puhul kudumist pool numbrit suurema vardaga, kui ma muidu lõnga kallale läheks. Nood tulid ilusad ega veninud pärast pesu välja. Minu omad aga venisid ikka korralikult.

Ma küll sättisin neid pärast pesu, aga on näha, et nad on ikka number või paar suuremad. Nii et need tulevad ka ümber kududa :D No eks ole.
*UUS INFO* pärast teist pesu võtsid sokid täitsa sobiliku mõõdu ning nüüd on ilusti jalas. Nii et kõik kontrolli all. 

Aga lõng on tegelikult endiselt väga mõnus. Mul jäi seda isegi üle. Tegu on Hot Socks Sesia lõngaga, milles on 150gr/375m ning ma sain sealt ühe paari 4-aastasele ja ühe paari enda 40-sele jalale. Ja mul jäi veel mõnikümmend grammi ülegi! Ma spetsiaalselt veel tegin pikemad sokid, kui ma muidu teen. Väga huvitav.

Aga igatahes mul üks tokk seda lõnga ootab veel ja neid ma katsetan kahese vardaga.

Just said Karnaluksist muretsetud ka 2-sed Addi Zingid - ma muidu olen küll tuline puuvarda fänn, aga kahjuks pean väiksemaid vardaid ostma metallist, sest ma olen igast komplektist vähemalt ühe varda katki teinud :D Ja kui nüüd järele mõelda, siis veel ühe kahest komplektist ka ära kaotanud. Vaatame, kuidas nendega läheb.

Päkapikusokid tädipojale

Aasta 2017 oli mul kuidagi vaga sokivaene. Mul on endiselt pooleli uksüpaar susse, mida ma kuidagi lõpetada ei suuda - tõenäoliselt pole ikka see ja ma teen need mingi hetk ümber. Aga üldiselt ma ei alustanud - ega lõpetanud - ühtegi  sokipaari.  

Kuna ma vahepeal tegin neid ikka väga palju, siis oli isegi päris imelik. Samas tegin ma palju erinevaid muid projekte ja arendasin end näiteks dekupaaži vallas. 

 Need on mu üle pika aja tehtud sokid. Avastasin, et vahepeal olen niivõrd vilunud, et mu käekiri on muutunud tugevamaks ja ühtlasemaks, et lõpuks ei pidanud võtma imepeenikest varrast või lõnga kahekorra - sain 6-kordset sokikat kududa 2.5 vardaga. Ja kude tuli ilus ja ühtlane 🤗🤗 Samuti sain jälgida täpset juhist. 

Tõenäoliselt tekitab küsimust, mis neil ninadel viga on. Nimelt proovisin ma teha päkapikususse - selle vahva kongus ninaga. Kahjuks aga keerasin ma tagasi liiga väikse jupi ning aeg juba pressis peale, siis pidi jätma nii, nagu on. 

Aga ma olen endaeüle niigi uhke, nii et jään esimese katsetusega rahule. 

Võtmekapike vanaisale

Nagu ma mitmekordselt olen kaevanud, on mu pere meestele minu jaoks alati väga-väga raske kinke teha. Esiteks nad ei ütle kunagi, mida neil vaja oleks, või üldse, et ei olegi midagi vaja. Teiseks on endalgi üsna raske millegi peale tulla.

Õnneks vahepeal viskab elu kogemata ideid sülle ja kingi tegemine läheb ludinal.

Mu teiseks dekupaažprojektiks sai vahva võtmenagi vanaisale. Täiesti kogemata avastasin loomelaegas.ee poes möllamas neilt vahva riiuli-võtmenagi. Kuna vanaisal ja vanaemal on nende eelnev variant olnud .. ma ütleks, et täiesti nii kaua, kuni ma mäletan, siis leidsin, et on igati õige võtmete kodu värskendada. Lisaks meeldis mulle vägagi idee, et üles saab panna ajalehe vms.

Värviks valisin väga õrna halli, mille vahet valgega näeb vaid neid üksteise kõrvale pannes. Kuna koridor on neil must-valge, siis tegelikult tahtsin ma piltideks otsida midagi sobivamat, kuid nagu ikka - kui sul midagi vaja on, siis midagi sobivat ei leia :/
Igatahes otsustasin, et sinise-valge segu on ka sobiv. Lõpptulemusega jäin ma igatahes rahule. Ja loodetavasti näen enda iludust järgmine kord juba seinal.

Roosidega karbike ämmale

Dekupaaž köitis mu pilku esmakordselt käsitööringis, kuskil 5.-6. klassist. Toona sai valmistatud nagi ja emale ehtekarp. Vahelduva eduga on mul see tehnika ikka meeles mõlkunud, olen vaikselt salvrätte kokku kogunud ning lõpuks õnnestus mul see mõte eelmisel aastal ka realiseerida.

Miks mul nii kaua aega läks? Well, ma arvan, et probleem on olnud selles, et mul on kogu aeg olnud nii palju tegemist, et mul lihtsalt polegi väga olnud aega korralikult laua taha istuda ja asjaga tegeleda. Enamgi veel, et Tartus polnud mul korralikku laudagi.

Ega ma olen ka praegu pärast tööd tulles megaväsinud. Aga vähemalt pole vaja samaaegselt keskenduda veel ka õppimisele ja eksamitele. Nii et kui mul õhtuti viitsimist on, võtan ma varraste asemel sahtlist välja hoopis värvid ja salvrätid ning hakkan aga katsetama.

Tegelikult pidi mu esimene töö valmima juba augustikuus. Kuna plaanisin teha ehtekarbi just ämmale, siis oli täiesti kindel, et see tuleb midagi roosidega. Mul oli juba varasemalt ostetud paar salvrätikut, mis olid just see, mis vaja.

Algne plaan oli tegelikult lilled välja lõigata ja paigutada eri külgedele ja kaanele. See aga eeldas, et mu krakleeidee oleks välja tulnud. Nimelt tahtsin ma äärtesse teha vahva kraklee. Millegipärast aga see ei õnnestunud ning lõpptulemuseks oli lihtsalt paks möks külgedel.

Ma ei tea, kas tegu on sellise krakleega, mida peab kuivatama fööniga, sest seda igatahes polnud pakendil kirjas. Pean mingi hetk ise ära proovima. Katsetasin ka veel eraldi paberi peal, kas annab efekti, aga võta näpust!

Alguses mõtlesin, et võtan värvi maha ja lihtsalt värvin uuesti. Aga nagu ikka - isegi kui ei tohiks lasta end esimesest ebaõnnestumisest heidutada, siis jäi minust see karp paariks kuuks kõrvale.

Lõpuks otsustasin, et jõuludeks ju võiks ikka valmis saada - niikuinii oli plaanis neid karpe teha veel õige mitu. Ja siis järsku sähvatas mu peast läbi idee - pealeplaanitud salvrätt on ju täpselt selles suuruses, et ta mahuks ideaalselt neid inetuid külgi ära katma. Küljed said kohe päästetud ning mina eluga rahul. Lähemal vaatamisel tõenäoliselt paneb tähelepanelikum silm tähele, et asi pole päris õige, kuid minu jaoks näeb see karp välja vapustav sellegipoolest.

Kui küljed olid ära tehtud, jäi õhku rippuma küsimus, mida teha kaanega. Katsetasin küll neidsamu roose, mis külgi kaunistasid, kuid ei tundunud see õige. Õnneks olid just sel ajal Rimis müügil imearmsad salvrätikud teeserviisiga, kus ilutsesid roosid peal.

Nii et vaatamata kõigile takistustele tuli mu - üle pika aja - esimene salvrätitehnikas tegemine ikka korralikult välja. Ja ämm jäi ka rahule!