Dekupaaž köitis mu pilku esmakordselt käsitööringis, kuskil 5.-6. klassist. Toona sai valmistatud nagi ja emale ehtekarp. Vahelduva eduga on mul see tehnika ikka meeles mõlkunud, olen vaikselt salvrätte kokku kogunud ning lõpuks õnnestus mul see mõte eelmisel aastal ka realiseerida.
Miks mul nii kaua aega läks? Well, ma arvan, et probleem on olnud selles, et mul on kogu aeg olnud nii palju tegemist, et mul lihtsalt polegi väga olnud aega korralikult laua taha istuda ja asjaga tegeleda. Enamgi veel, et Tartus polnud mul korralikku laudagi.
Ega ma olen ka praegu pärast tööd tulles megaväsinud. Aga vähemalt pole vaja samaaegselt keskenduda veel ka õppimisele ja eksamitele. Nii et kui mul õhtuti viitsimist on, võtan ma varraste asemel sahtlist välja hoopis värvid ja salvrätid ning hakkan aga katsetama.
Tegelikult pidi mu esimene töö valmima juba augustikuus. Kuna plaanisin teha ehtekarbi just ämmale, siis oli täiesti kindel, et see tuleb midagi roosidega. Mul oli juba varasemalt ostetud paar salvrätikut, mis olid just see, mis vaja.
Algne plaan oli tegelikult lilled välja lõigata ja paigutada eri külgedele ja kaanele. See aga eeldas, et mu krakleeidee oleks välja tulnud. Nimelt tahtsin ma äärtesse teha vahva kraklee. Millegipärast aga see ei õnnestunud ning lõpptulemuseks oli lihtsalt paks möks külgedel.
Ma ei tea, kas tegu on sellise krakleega, mida peab kuivatama fööniga, sest seda igatahes polnud pakendil kirjas. Pean mingi hetk ise ära proovima. Katsetasin ka veel eraldi paberi peal, kas annab efekti, aga võta näpust!
Alguses mõtlesin, et võtan värvi maha ja lihtsalt värvin uuesti. Aga nagu ikka - isegi kui ei tohiks lasta end esimesest ebaõnnestumisest heidutada, siis jäi minust see karp paariks kuuks kõrvale.
Lõpuks otsustasin, et jõuludeks ju võiks ikka valmis saada - niikuinii oli plaanis neid karpe teha veel õige mitu. Ja siis järsku sähvatas mu peast läbi idee - pealeplaanitud salvrätt on ju täpselt selles suuruses, et ta mahuks ideaalselt neid inetuid külgi ära katma. Küljed said kohe päästetud ning mina eluga rahul. Lähemal vaatamisel tõenäoliselt paneb tähelepanelikum silm tähele, et asi pole päris õige, kuid minu jaoks näeb see karp välja vapustav sellegipoolest.
Kui küljed olid ära tehtud, jäi õhku rippuma küsimus, mida teha kaanega. Katsetasin küll neidsamu roose, mis külgi kaunistasid, kuid ei tundunud see õige. Õnneks olid just sel ajal Rimis müügil imearmsad salvrätikud teeserviisiga, kus ilutsesid roosid peal.
Nii et vaatamata kõigile takistustele tuli mu - üle pika aja - esimene salvrätitehnikas tegemine ikka korralikult välja. Ja ämm jäi ka rahule!
