Ma olen nüüd täiesti nakatunud amigurumi pisikuga! Ja kõik algas sellest armsast karukesest siin.
Minu kõige pikemaaegsem sõbranna (see aasta saab meil 10 aastat täis) elab hetkel USAs ning külastab Eestit kaks korda aastas - jõulude aegu ja suvel. Selleaastane talvine kohtumine oli üpriski ootamatu ning kiire ja ma ei jõudnud talle sünnipäevaks midagi valmistada, seega otsustasin selle tagasi teha ning suveks talle midagi toredat valmistada.
Tööl sattus kätte Lilleliisi raamat "Võluväega mänguasjad" ning mõtlesin järele proovida. Mõni aasta tagasi heegeldasin ma jõuludeks ka mõned amigurumid, kuid nood olid väga pisikesed ning ma polnd nendega üldse rahul. Hirm selle ees, et ebaõnnestun jälle, säilis, ning nii ei olegi ma kordagi nende tegemiseni jõudnud.
Kuid seekord otsustasin end kätte võtta ning ära proovida. Ja voila! Ise olen super rahul, sain natuke lõngakoguseid vähendada ning ise õppisin ka väga palju juurde.
Kaks mänguasja olen seniajani teinud akrüülist. Need on sellised, mis lähevad kuskile seisma. Lastele ma kohe kindlasti ei soovita teha ei akrüülist ega ka villasest lõngast. Akrüülist seetõttu, et see on käe all ebameeldivalt krudisev (kasutasin Madame Tricote Elysee Lainet; kui kellelgi õnnestus leida mingi akrüül, mis on käe all pehme ja mõnus ning ei krudise - laske aga käia!). Lambavillase puhul on aga oht, et mänguasi on liiga kare ning pole katsudes mõnus. Lapsed ju aga tahavad neid ikka kaissu võtta. Siinkohal võiksin soovitada meriinovillast või alpakat. Viimasega kaasneb küll see, et mänguasi võib natuke karvaseks jääda.
Kõige sobivam minu enda jaoks on olnud puuvill ja bambus. Need on mõnusalt pehmed ning nahasõbralikud. Lähemalt räägin neist järgmistes postitustes, kus näitan teisi loomi, kes valminud on.
Ilusat kevadet kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar