Sokid vanaisale

Vaid paar aastat tagasi olin kindel, et ei oska ega tahagi sokke kududa, kuna koolis soki kudumine üldse ei meeldinud. Ent niipea, kui olin esimese sokipaari ära kudunud, hakkas tegevus aina rohkem ja rohkem huvi pakkuma ning nüüd olen ma tervel perel jalad sooja saanud.

Ülalpool olevad sokid on edasiarendus mu esimesest sokipaarist, mis valmisid 2015. aasta sügisel. Need valmisid ka sügisel, n-ö järgmiseks sünnipäevaks. Ka pildile said ammu, ent pole lihtsalt jõudnud nende kohta midagi kirjutada.
Tookord said sokid valmistatud mu kallile vanaisale, kes oli mult sokke mitu aastat küsinud. Ent nrid kandes ilmnes see, et nad ei püsi hästi üleval. Seega sai otsustatud, et tasub teha pikema sääreosaga sokid.

Kuna sama lõnga oli veel kodus alles, otsustasin selle ka ära kasutada. Kuid, nagu kudujal-heegeldajal ikka - kui tahad lõngavarusid vähendada, siis pead hoopiski lõnga juurde varuma. See-eest said sokid pikemad ja paksemad.

Need sokid said kootud kahekordselt, erinevalt eelmise aasta mudelist. Mulle tõsiselt meeldib kahekordselt kududa. Kindlasti ka sellepärast, et rutem valmis saab, ent pealmiseks põhjuseks on see, et sokid hoiavad paremini vormi ja on mõnusalt soojad. Tõenäoliselt, kui ma oleks tugevama käega, suudaks ma ka ühekordsest lõngast ilusaid sokke kududa, kuid  1.5-1.75 vardaga ma väga seda teha ei raatsi.

Nende sokkide kohta pole ma veel tagasisidet kuulnud. Ise olen aga väga uhke nende üle. Need on hetkel kõige suuremad ja pikema äärega sokid, mis ma teinud olen.