Värvikirev suvine jakk

Selle jaki kohta on nii mõndagi öelda.
Esiteks, see valmis tegelikult juba üle-eelmine aasta, kuid ei saanud kuidagi pildile. Siis langetasin otsuse, et see kindlasti vajab ka varrukaid. Kui need valmis said, tuli välja, et tuleb ka eesmist osa laiemaks teha, muidu vajub see õlgadelt maha. Ja kõik sai alguse sellest, et ma ei suutnud kohe postitust selle kohta kirjutada :D

Idee sain ma lõngast. Tähendab, mitte päris idee, aga kui ma seda lõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab midagi tulema! Tegu on Lana Gatto Palmasega, millel veel viimased tokid Liann Lõngades. Käisin mitu kuud seda lõnga uudistamas, näppimas ja imetlemas, kuni lõpuks leidsin mustri ning ostsin ära. Lisaks ülevalpool toodud värvile muretsesin ka münditoonides tokke. Sellest on heegeldatud suvekleit, mis läheb ka ümbertegemisele.

Esialgu pidi sellest saama selline jakk:

See sai üle-eelmine aasta suvel suure hurraaga valmis. Teha oli teda lihtne, kuna keha oli heegeldatud ühes tükis. Kuidagimoodi said ka varrukadki valmis ning ka külge õmmeldud. Siis jäi jakk ootele. Ootele jäi ta terveks aastaks, kuni ma selle eelmine kevad ta väljas võtsin, vaatasin ning mõtlesin, et võiks ju suveks ta lõpuni teha. Siis ma proovisin teda selga .. ja avastasin, et pole tehtuga üldse mitte rahul. Ainuke mõistlik lahendus? Kõik üles võtta ja uuesti alustada.

Üsna pea leidsin netiavarustest vägagi laheda mustri, mis mulle kohe silma torkas ning kutsus katsetama. Siiski, lõng jäi veel mõneks ajaks ootele, kuna kogu aeg on ju ka midagi muud vaja teha ning endale teed ju ikka kõige viimasena..

muster on pärit: https://www.facebook.com/penchaiy

Ometigi oli lõpuks Palmase aeg kätte jõudnud! Alustasin muidugi motiividest, kuna nende järgi tundus kõige lihtsam orienteeruda, kui suur jakk teha tuleb. Motiive tuli mul 9 ehk siis 1 võrra rohkem kui originaalmustris.

Seejärel heegeldasin vaheldumisi ülemist ja alumist osa, kuni sain aru, et mõttekam on ülemine osa valmis teha, siis saab jakki ka juba selga proovida ning selle järgi vaadata, kui palju pikkusesse teha tuleks.

Merekarbimustrit ma ei muutnud - see sobis väga hästi. Ülemine osa jäi aga esialgu lokkima, kui järgisin mustris olevat arvu. Võtsin ühe samba ja ahelsilmuse vahelt ära ning asendasin selle asemel ühe ahelaga. Ehk siis kui pildi peal kordub muster *sammas, ahelsilm*, siis minul on klassikalisem *sammas, 2x ahelsilm*. Jäi palju parem.

Ka ei järginud ma täpselt kahanduste ridu ning kaeluse osa, kuna silmuste arv oli teine. Pärast mõnda aega pusimist sain juba midagi, mis nägi korralik välja.

Esialgses versioonis said kaenlaaugud liiga väiksed, nii et tegin paar rida juurde ja juba istus jakike palju paremini.

Naljakas on selle jaki juures see, et ma lõpetasin selle ühe paiku öösel, kuigi mul oli vaja järgmine hommik pool kaheksa ärgata. Pusisin, sest soovisin saavutada kindlat pikkust. Ja siis .. siis ma pesin selle ära ja jakk venis 10 cm juurde. Selle olin täiesti ära unustanud!

Õnneks jäin saadud pikkusega lõpuks ikkagi rahule.

Siiski, hiljem tuli välja, et meie kliimas sellisest riideesemest siiski kasu ei ole. Samuti ei kõlvanud seda väga pluusi peale panna, kuna tegu ikkagi suhteliselt suvise lõngaga. Seega otsustasin lõpuks, et teen ka varrukad külge. Lugesin mustri jaki kehaosa pealt maha ja tegin selle järgi - see muidugi tähendas seda, et ma harutasin neid ligi 3 korda, sest kord ei sobinud üks asi, kord teine. Pärast küünarnukki tegin vajalikud kahandused, et varrukad lotendama ei jääks. Nendega sai ühele poole.

Selga proovides tuli välja, et kuna esialgselt oli jakk mõeldud vestina kandmiseks, siis jääb ta liiga õlgade peale ning libiseb maha. Sai otsustatud, et koon äärde pärlkoe, et lisada õrnust ja laiust. 

Ja lõpuks saigi ta mul valmis ning ka pildile püütud. Olen temaga väga-väga rahul - mulle meeldib nii värvikirevus, lõng ise kui ka valminud variant ise.

Pidulikum igapäevane kampsik

Üheks minu selle aasta lubaduseks sai see, et selle aasta pühendan ma tegemiste mõttes endale. Nimelt on mul plaan proovida oma garderoobi poest ostetud akrüülkudumid vahetada isetehtud naturaalsete kudumite vastu.

Kevadised ilmad on meile küll juba kohale tulnud, kuid talv jäi külla ikka päris kauaks. See aga ei tähenda, et ma ei eputa oma selle aasta esimese suurema tööga ja mis veelgi tähtsam - iseendale kootud sviitriga! Tegu on mu esimese kootud kampsuniga.

Mitu aastat tagasi ma küll kudusin endale pikema kleidi, kuid too oli akrüülist ning venis kole ruttu välja. Siis ma hoopis heegeldasin sellest kampsuni. Huvitaval kombel oli ka too tumesinine.

Pildilolev kampsun on kahjuks siiski 50/50 naturaalne ja sünteetika. Lõngaks on Katia Island, milles 40% villa, 10% mohääri ja 50% akrüüli. Eks siin tuleb mõnel määral mu kahepalgelisus välja - akrüüli ma üldiselt ei salli, aga kui seda on maks 50% mingis lahedas lõngas, siis ega väga midagi teha polegi. Tegelikult avastasin, et on olemas ka samasugune üdini naturaalne lõng, nii et olen juba ka tollele silma peale pannud. 

Sinise pealt polegi väga näha, aga tegelikult on see lõng ebühtlase koega - kohati on mõnusalt paks heie ja siis jällegi päris niit. Kududa oli teda küll üllatavalt mõnus, kuigi ma peenikesi lõngu kududa ei oska. Võib-olla on asi siiski selles, et ma võtsin number väiksema varda, kui varda soovitatud, ja taolise lõnga peal ongi ebaühtlane kude ilusam. Natuke on seda tekstuuri näha valge krae ja varruka peal.

Esialgu oli plaanis teha lihtsalt sinine kampsik. Ent mida aeg edasi, seda rohkem jäin mõttesse, et peab rohkem värvi lisama. Õnneks oli sellel lõngal veel üks viimane tokk valget, mis saigi suure hurraaga sisse kootud. Kolmandiku pealt tuli nagunii välja, et olin unustanud äärde ripskudet kududa, nii et kamps hakkas vaikselt rullima, nii et valge sobis äärtesse võrratult. Lõppkokkuvõttes on näha, et tegin õige otsuse ja valged ääred andsid ka kerget pidulikkust juurdÜheks minu selle aasta lubaduseks sai see, et ma teen ka endale see aasta rohkem asju, kui tavaliselt. Nimelt on mul plaan proovida oma garderoobi poest ostetud akrüülkudumid vahetada isetehtud naturaalsete kudumite vastu.

See on ka mu esimene töö, millel ma harjutasin raglaani kudumist. Eks alguses pidin harutama õige mitu korda, aga lõpuks sai korralikult ära tehtud ja olen ikka rahul küll.

Tulemusega jäin väga-väga rahule. Mohäär lisab kampsunile pehmust ning üllataval kombel ei aja sügelema ka. Väga mõnusalt soe on, kuigi eks te annab vahepeal tunda ka. Aga eks jõuab ka täisnaturaalse ära tehtud. 

Nüüd on mul varrastel sama lõnga suvine 

versioon. Hakkab teine ka vaikselt valmis saama, nii et üsnagi varsti saab ka tollega kekutada. 

Jänesepreili

Jänesepreili on üks viimaseid loominguid, mis ma eelmisel suvel Lilleliisi esimesest raamatust valmis sain. Väga armas tegelane sai - nunnu roosa sametise ninakese ning mõnusalt pikkade kõrvadega. Jälle üks neist töödest, mis on vaja ära teha, sest ta on ju niiii armas! Jube tüütu on muidugi neid jalgasääri teha, aga vaikselt hakkan ära harjuma. Pluss vahepeale teed mingit muud tööd ka..

Kasutasin siin Drops <3 You helebeeži ja kanarbikku ning mingit tundmatut kollast puuvillast lõnga, mille kunagi ammu Karnaluksist sain. See jäi mul ühest suvisest topist üle kunagi ning nüüd proovin seda igale poole ära kasutada. Mulle ikka väga meeldib see Dropsi armastuslõng. Tean, et päris paljud eelistavad just läigestatud puuvillaseid, kuid minu jaoks pole ta kuigi pehme. Aga nii Dropsi Safran, armastus kui ka Alize Bella on mõnusalt pehmed ka pärast heegeldamist. Kuigi muidugi on neile tups kiiremini tulema, aga samas kuhu see ei tule? Pluss see tuleb pesus välja niikuinii.

Turvasilmad ja turvanina on ka, täidiseks polüestertäidis. Need sametist ninad on ikka metsikult hea leiutis - lisavad kohe hulga protsente juurde nunnumeetrile ^.^

Jänkutüdruk läks kingiks mu hea sõbra õetütrele. Ikka tasub neid mänguasju teha küll, hea kellelegi külla minnes kaasa võtta.

Satsisallimaania

Ma tean, et enamus käsitöölisi kudus satsisalle juba päris mitu aastat tagasi. Tol ajal ma kahjuks käsitööga nii aktiivselt ei tegelenud ning seetõttu ei pannudki ma satsisallilõngu kunagi tähele. Lõngapoodi tööle tulles torkasid need aga kohe silma, kuna olid midagi uut ja huvitavat.

Vahepeal olen ma neid ikka jälle kudunud, kuna mul on ka tutvusringkonnas inimesi, kes pole neid varem näinud, kuid kes neid kindlasti kannaks.

Olen välja arvutanud, et järjest kududes kulub mul ühe salli peale vaid 3 tundi! See on üks neist lahedatest töödest, mida võib võtta tegemisse, kui muud hetkel teha ei soovi, või on kiiresti kinki vaja. 

Olen küll neid salle rohkem teinud, kui siia postitusse sai, aga kahjuks ei jõua kõigist enne kinkimist pilti teha. 

Igale sallile, mis siin on, olen andnud ka mingi nime, kuna igaüks meenutab mulle midagi. 

See sall ei ole minu kootud, aga kuna ta mul juba kodus oli, sai ka pildile. Nimeks "Kommipood", kuna meenutab mulle kangesti värvilisi klaaskompvekke 🍬  

Mu absoluutne lemmiksall,kuna see näeb välja nagu tähisöö 🌌. Huvitav on see, et mulle sattus kätte vaid üks pakk just seda imelist partiid - kõik teised olid ja on palju tuhmimad. 

See sall on Metsavana sall. Roheline on sel väga mahe mõnus samblane ning sinine peegeldab veekogude sügavust ja ilu. 🌲

See sall pole samuti minu tehtud, ent on metsikult ilus ja ma hea meelega jagan seda. Ma ei ole küll suur roosa fänn, ent selle roosa puhtus ja sügavus ning koostöö lillade toonidega on võrratu. Kui eelmine sall on metsasall, siis siin on tegu marjakokteiliga - tundub ju, nagu oleks värvidesse segatud nii vaarikaid kui põldmarju, kirsse ja mustikaid. 🍒🍇