Käsitöönurgast

Mulle meeldib käsitöövallas palju eksperimenteerida ja end proovile panna, seega leiate mu lehelt mitmeid erinevaid töid. Hea meelega valmistan ka tellimustöid, kirjutage julgelt :) Ma koon ja heegeldan kõik oma tööd käsitsi. Ma ei ole masin ning tööd vajavad planeerimist ja valmistamist. Minu aeg maksab. Tegu ei ole masstoodanguga ning sellest ka teistsugune hind. :)

teisipäev, 11. aprill 2017

Kollane mohäärsall

Nagu ma eelmises postituses mainisin, valmistasin ühest sallist inspireerituna veel ühe mohäärsallikese. Sallike on võib-olla muidugi väga vähe öeldud, sest tegelikult on ta ikka korralikult pea kaks meetrit lai ja ühe meetri jagu pikk.

Kuigi tegu on lõngaga, mida rohkem ei toodeta, vedas mul selle lõnga puhul värvidega. Kõik värvid, mis jäänud on, sobivad kellelegi. Kuna mul on plaanis kududa veel kaks salli, üks ämmale ja teine vanaemale, siis ma olen sellega väga rahul
Seekord otsustasin kollase värvi kasuks. See meenutas mulle päikest ja rõõmu ning sobib suurepäraselt mu säravale tädile.

Mulle üldse ei meeldi sama mustriga mitu asja teha, seega pidin välja mõtlema, millega siin ringi mängida. Alguses tahtsin teha rombilise mustri, kuid mingil põhjusel ei suutnud seda kuidagi jooksma saada, ning kuna mul oli kiire, jätsin selle järgmiseks salliks.
Siin aga katsetasin hoopis siksakke. Kuna kudusin ilma mustrileheta, siis on alguses mõned valesti tehtud kokkuvõtmised ja õhksilmad, kuid õnneks pole seda väga näha ning hiljem sain juba asja käppa ka.

Selle salli sain valmis 4 päevaga. Alustasin pühapäeva õhtul ning lõpetasin reede õhtul Tallinnasse sõites, vahepeal ei kudunud seda ka. Üllatavalt kiiresti saavad valmis sellised asjad :D
Lõppkokkuvõttes olen ma tehtud tööga metsikult rahul. Esiteks on see supermõnus värv, millelt ma lihtsalt ei saa silmi ära; teiseks meeldib mulle see, kuidas muster välja tuli. Ja kolmas muidugi see, kui mõnus soe ja pehme see sai.

Üks asi, millega mohääri puhul muidugi arvestada tuleb, on see, et see ajab karva, nii töö käigus kui ka valmiskujul. Üks huvitav tähelepanek, mida ma tegin, oli see, et seda salli pesin ma pesumasinas 20 kraadi juures, rohelist aga villarežiimiga. Roheline jäi mu arust tiba karvasem ning kollane väheke vähem karvasem. Mõnes mõttes hea, kui sa saad seda ka tumedamate riietega kanda, teisest otsast jällegi kaotab ta mõnel määral oma võlu. Samas usun, et eks ta kandes läheb taas karvaseks.
Idee mõttes proovin küll taolisi asju tulevikus pesta vaid villarežiimigia.

Kui ma seda postitust alustasin nädal aega tagasi, siis ei olnud ma enda salli veel alustanud. Nüüdseks on aga juba üks tokk ära kootud ehk pool tööd on tehtud. Täna tuleb töö juurest läbi põigata ning teine tokk ära võtta, et tänasel käsitööõhtul ehk ka töö valmis saada.


reede, 7. aprill 2017

Roheline mohäärsall

Juba pikemat aega olen endale soovinud kududa üks mohäärsall. Selline mõnus suur rätt, mida oleks näiteks jahedamal ajal hea õlgadele visata või kas või peole minnes kleidile panna, aga mis soojendaks kaela ka talvel mantli all - olen niivõrd tüdinud oma poest ostetud akrüülsallist, mis õigupoolest sooja ei anna, ent higistama ajab ikka korralikult.

Eelkõige peatas mind suutmatus leida sobivat lõnga. Pikemat aega olen erinevate firmade siidimohääre vaadanud, kuid kuna käekiri on suhteliselt pehme, siis peab see natukene ootama. Nüüd aga, pärast juba kahte taolise suurema mohäärsalli kudumist otsustasin, et ikka koon peenikese ka lähiajal ära - ikka tõmbab pehmuse ja luksuse poole.
Lõpuks aga jäi mul silma täiesti kogemata sellise lõnga peale nagu Titan Wool Brigitte Unito. Tegu on lõngaga, mida enam ei toodeta, küll on aga mõned värvid veel Liann Lõngades alles.

Mõeldud - tehtud. Mulle torkas kohe silma samblaroheline, kuna see sobib ideaalselt minu varem kootud peapaelaga. Siiski, kuna ma kunagi ei jää esimese katsega rahule ja kogu aeg mõtlen, kas valisin ikka õige värvi, mustri jne, avastasin, et sellel lõngal on ka erksam roheline, ning lõpuks otsustasin, et teen endale hoopis tollest.

See sall aga läks mul hoopis emale. Ema on mul ka tumedapäine ning talle sobib see värv väga hästi. Sellest inspireerituna otsustasin, et ka tädile tasub üks sall valmistada, kuna teadagi kui teen oma peres ühele midagi lahedat, soovib ka teine midagi taolist. Ka tädile on juba sall valmis, kuid sellest kirjutan teises postituses.

kolmapäev, 5. aprill 2017

Türkiisine kaelussallike

Eilses salatirohelise kaeluse postituses mainisin, et salle sai tehtud kaks. Teine kaelussall sai valmistatud mu nooremale tädipojale. Valmistatud sai see samast lõngast, millest eelminegi, ainult teise mustri ja värviga.
Muster on toodud allpool. Siin õnnestus mul kohe esimese hooga muster jooksma saada ning ei pidanud palju nuputama.
http://www.liveinternet.ru/users/irina_tokareva/post352161571/
Tulemus sai selline: 

Mina olen selle salliga ka väga rahul. Jäi mõnus pehme, nööbid sobisid ilusti. Noorem tädipoeg oli muidugi väga otsekohene - kui küsisin, kas talle meeldib, vastas kohe: "Ei!" Ta on kolm aastat vana ja tõenäoliselt meeldib talle väga ei-d ja jah-i kasutada olukorrast sõltumata. Kuigi esialgu lubas ta, et hiljem saan neist mõlemast pildi teha, siis ka hiljem oli vastus eitav. Eks peab mõni aasta veel ootama.
Tädile meeldisid mõlemad sallid väga. Hetkel piirdun siis sellega :)

teisipäev, 4. aprill 2017

Salatiroheline kaelussall

Allpool on üks näide ideest, mis mul juba paar aastat peas mõlknes ning mille ma lõpuks ka ära teostasin. Nimelt olen pikemat aega silma peal hoidnud kootud-heegeldatud kaelustel. Kuna lapsed neid palju kannavad, otsustasin, et ka minu tädipoegadel on neid kindlasti vaja.
(Tegelikult sain sellest idee ka endale üks kaelus ära teha :D. Endale on ju ka kõike vaja.)

Kõigepealt valmis mõnusat rohelist tooni kaelus vanemale tädipojale.
Soonikuosa soovisin alguses küll kududa, kuid kuduma hakates taipasin, et peenikest lõnga ma endiselt veel ei ole võimeline kuduma, ning otsustasin hoopistükis selle siis üleni heegeldada.

Pean väga kiitma siinkohal tööstööaldis lõnga. Lõng sai mul ka kohe valitud, kui idee pähe tuli - ootas teine juba aasta aega. Tegu on Lana Gatto Woolcotiga, meriino ja puuvill pooleks. Jällegi üks neist lõngadest, mida rohkem ei toodeta - mind kohe tõmbab selliste lõngade poole -, kuid mille ma siiski ära proovida soovisin. Ka tal on juba loetud värvid jäänud, kuid siiski leidsin midagi sobivat. Ka tumesinine ja roosa kõnetavad mind sealt, kuid pole veel välja mõelnud, mida neist teha, ning niisama ka ei ole mõtet osta.

Mustri sain venekeelselt lehelt kluboknitok, sooniku idee liveinternet.ru-st, mille järgi valmistasin ka teise salli, millest varsti postitus tuleb. Algselt tegin mustri esimese rea otse joonise järgi, ent siis ei tulnud sall piisavalt laineline ning oleks kaelas kiskuma jäänud. Katsetasin mitu korda erineva samba arvuga, lõpuks tundus, et jään rahule, kuid pärast teise salli valmimist otsustasin selle ikkagi ümber heegeldada, kuna lokkis minu jaoks liiga tugevalt. Eelviimane variant lokkis umbes kaks korda rohkem kui päris viimane.

Манишка спицами и крючком

Lõpptulemust ja paar kommentaari saate näha allpool.


Mina ise olen salliga meeletult rahul. Ma olen väga õnnelik, et sobitasin sellele nii vinged nööbid (soovitan soojalt Kangadžunglit, kuigi kui on võimalus, külastage ka kindlasti Karnaluksi). Nööbid meeldisid mulle kohe väga. 
Mulle oli väga oluline, et tädipoeg ütles, et talle on see paras ega aja sügelema - kuna ta on üldiselt villa suhtes võrdlemisi tundlik. Samuti see, et talle endale sall väga meeldis. Uhke tunne on :)

Sain ka teada, et esimene nööp tasub panna natuke madalamale, kuna muidu võib jääda liiga lõua alla. Järgmine kord olen muidugi nüüd targem, aga esimese korra kohta võib täiesti rahule jääda. Kindlasti tuleb selliseid salle mult veel.

pühapäev, 2. aprill 2017

Triibik

Oi, selle kiisuga olen ma väga-väga rahul. See sai valmistatud jõuluks mu kallile väiksemale tädipojale, kellele ma polnudki veel jõudnud ühtegi mänguasja teha. Tagantjärele võin öelda, et teen talle edaspidi kas riideesemeid või autosid - tal on nimelt suur autodehullus ning kass väga populaarseks ei osutunud.

Kuid selle tegemist ma nautisin. Mulle väga-väga meeldib teha neid kõrvu. Need on ühed väga armsad pisikesed kõrvad. Kaua aega võtavad jäsemed ja saba, kuid vähemalt see kassisaba on korrapäratu. Hiirte sabad on Lilleliisil alati 12 silmaga ja ligi 25 rida, nii et tüdid ikka päris korralikult. Siin oli iga natukese aja tagant kahandamine.

Naljakas lugu on see, et kui mul olid jäsemed juba valmis, soovisin ma teha kassi hoopis Lilleliisi teisest raamatust. Kuid kuna detailid olid juba valmis, otsustasin selle kasuks.
Kiisu sai tehtud taaskord Alize Bellast, mis on ikka üks väga mõnus lõng. Ja muidugi värvikombinatsioonid selle Batikul on täiesti võrratud.