Juba pikemat aega olen endale soovinud kududa üks mohäärsall. Selline mõnus suur rätt, mida oleks näiteks jahedamal ajal hea õlgadele visata või kas või peole minnes kleidile panna, aga mis soojendaks kaela ka talvel mantli all - olen niivõrd tüdinud oma poest ostetud akrüülsallist, mis õigupoolest sooja ei anna, ent higistama ajab ikka korralikult.
Eelkõige peatas mind suutmatus leida sobivat lõnga. Pikemat aega olen erinevate firmade siidimohääre vaadanud, kuid kuna käekiri on suhteliselt pehme, siis peab see natukene ootama. Nüüd aga, pärast juba kahte taolise suurema mohäärsalli kudumist otsustasin, et ikka koon peenikese ka lähiajal ära - ikka tõmbab pehmuse ja luksuse poole.
Lõpuks aga jäi mul silma täiesti kogemata sellise lõnga peale nagu Titan Wool Brigitte Unito. Tegu on lõngaga, mida enam ei toodeta, küll on aga mõned värvid veel Liann Lõngades alles.
Mõeldud - tehtud. Mulle torkas kohe silma samblaroheline, kuna see sobib ideaalselt minu varem kootud peapaelaga. Siiski, kuna ma kunagi ei jää esimese katsega rahule ja kogu aeg mõtlen, kas valisin ikka õige värvi, mustri jne, avastasin, et sellel lõngal on ka erksam roheline, ning lõpuks otsustasin, et teen endale hoopis tollest.
See sall aga läks mul hoopis emale. Ema on mul ka tumedapäine ning talle sobib see värv väga hästi. Sellest inspireerituna otsustasin, et ka tädile tasub üks sall valmistada, kuna teadagi kui teen oma peres ühele midagi lahedat, soovib ka teine midagi taolist. Ka tädile on juba sall valmis, kuid sellest kirjutan teises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar