Pikachu

Vahepeal ajab mind ikka korralikult marru see, kuidas ma suudan suure tuhinaga mingisuguse töö ette võtta ja siis - kui midagi nihu läheb - selle miljoniks aastaks kõrvale jätta. Jama on selles, et peas mul ju tegelikult tuksub, et töö oleks vaja ikkagi ette võtta ja lõpuni viia. Samas kui ikka üldse ei edene...

Pikachu sai alustatud ühe youtuberi jaoks reklaami mõttes. Mu elukaaslane vaatab erisuguseid youtube'i kanaleid ning mainis, et Philip DeFrancole saadetakse erinevat kraami, mida ta siis oma kanalil näitab. Sellest kasvas välja mõte. et võiks ju saata ta pojale mingi armas mänguasi ning sellega väike hoog oma ärile sisse lükata.

Algus sai tehtud 2016. aasta suvel - siis, kui PokemonGo moes oli. Nagu paljude tööde puhul sai ka Pikachu 95% ulatuses valmis ja jäi siis ripakile. Küll ei suutnud ma talle kuidagi põski normaalselt teha, lisaks puudus mul idee, kuidas saba paremaks teha. Kuna häid mõtteid ei tulnud ja loomake kuidagi õnnestuda ei soovinud, jäi asi tolleks hetkeks seisma.

Aasta hiljem võtsin end kokku. Vaatasin tehtu üle, kaalusin ja mõtlesin. Põsed vajasid ikka paari katsetust, kuid saba jäi igatahes nii. Ega ei saagi kõike teha nii nagu alguses plaanis oli.

Kui ma elukaaslasele mainisin, et kõik, Pikachu on reisiks valmis, siis tuli välja, et rohkem keegi sinna midagi nagu ei saadagi 😁😁

Mis seal siis ikka - vähemalt sai minul töö valmis ja saab jälle uue kogemuse kirja. Nüüd rõõmustab tegelane külalisi elutoariiulil.

Rebane

Mõni kuu tagasi valmistasin sama mustri järgi fenneci versiooni, kuid algselt oli plaanis ka kohe rebane takkaotsa valmistada. Sellega sain ma kohe ka katsetada ja muuta paar detaili, mis fenneciga valesti läks.

Esiteks on sel tegelasel pea alustatud nina poolt. Mingil põhjusel muutis taoline muutus pea väiksemaks, kuid kuna kasutasin turvanina, oli sellega nüüd kergem opereerida. Nina muutus ka vähe ümaramaks. Lisaks katsetasin siin pikemaid "sokke". Esialgu tundus mulle, et need jäävad kole pikad, aga tegelikult on lõpptulemus maruarmas.

Nagu ikka, kui oled juba midagi esimest korda teinud, siis on järgmistel kordadel ikka kergem ja lihtsam. Seega edenes rebane nagu lepase reega ning julgesin ka rohkem katsetada. Varsti lisandub perre järjekordne fennec.

Helkurniidiga müts kõige kallimale

Ma arvan,et mõnel määral peaks mind kutsuma mitte tavaliseks käsitööliseks, vaid ümbertööliseks/-tegijaks 😁 Küll ma ikka koon ja heegeldan usinalt, kuid ikka läheb osa töid ümbertegemisele. Enamasti saan ma mingi kinnisidee, et mul on kindlasti nüüd midagi vaja valmistada, ning asun tööle, kuid pärast mõnd nädalat saan aru, et pole ikka päris see, ja asun harutama. Või siis on esemega midagi viltu. 

Seda mütsi harutasin suuremast koost kokku kaks korda. Kui päris esimest korda tegin, siis algus sai kindlasti rohkem harutatud, kuna ma võin ju küll alati soovitada proovilapi kududa, ent ise seda kunagi ei tee. Parem teen asja mitu korda ümber - ja teengi! -, kui võtan asja ette ja teen kõigepealt proovilapi. Selles mõttes on heegeldamisega lihtsam - kuidagi see silmuste arv tuleb kohe õige.

Elukaaslane kandis mütsi esimese versiooni ühe hooaja ära, kuid kahjuks venis too kole laiaks. Kuna polnud esimese korraga ka päris see õige, mõtlesin, et tasuks siis hoopis kohandada ja kududa täpselt sobiv lahendus. Ka teist korda kududes tuli mul üks kord 2/3 valmis olev müts lahti harutada, kuna oli liiga kitsas ning liiga murumütsi moodi. Õnneks on tegu äärmiselt mõnusa lõngaga - Titan Wooli Meriseta, 70% meriinot ja 30% siidi -, nii et kudumine käis ludinal. Teine katse läks õnneks.

Lisaks oli plaanis lisada mütsile vinge roheline helkurniit - et ikka pimedas näha oleks. Ma ise olin alguses vähe skeptiline, kuidas värvid kokku sobivad, kuid elukaaslasele meeldis väga. Samuti olin muretsenud ühe lisatoki, kuna eelmine kord oli näha, et kahest mütsist sokkmütsi ära ei koo.

Poole töö pealt oli ka aru saada, et tervest helkurniidirullist ei piisa kogu mütsi jaoks. Alguses kõhklesin, kuidas käituda, ent otsustasime katsetada, mis saab, kui jättagi niit vaid poolde töösse. Üllatavalt kõik sujus. 

Pimedas helendab müts oivaliselt ning mina olen lõpuks ometi oma tööga rahul, elukaaslasest rääkimata  😌 

Sokid iseendale

Ilmad on läinud jahedamaks ning üha rohkem tahaks end millegi sooja sisse mässida.

Sokke olen ma ikka võtnud kududa ka siis, kui mul neid otseselt kellelegi pole vaja teha. Siis tuleb muidugi otsustada, mis nendega edasi teha, sest käsitööd seisma jätta on patt. Õnneks on mul piisavalt sõpru, kelle jalgu võib sokid soojuendama saata.

Pildil olevad sokid läksid jõuludeks kingiks kallile sõbrannale, kellel küll ka lähi(nais)kond koob, kuid minu sokke tal ju veel ei ole!

Idee oli küll hea, aga sokid said kootud vanamoodi - ehk siis ikka ülevalt alla - ning ma ei osanud veel silmi luua nii, et ülemine äär veniks. Seega tuli välja, et ülevaltpoolt ei läinud need kuigi hästi jalga.

Ma ei lasknud endal küll sellest kurvastada, vaid võtsin sokid hoopis endale jalgade soojaks. Olgu öeldud, et ka mulle tegelikult ülemine ots soonib jalga, nii et mingil vabal hetkel lähevad need ümberkudumisele.

Lõngaks on üks mu lemmikutest - meriino polüamiidiga HotSocks Diamond. Ülimalt pehme ja väga ilusate värvidega.

Põrsapreili

Mu lemmikosa selle kaisuka tegemise juures oli inimeste reaktsioon, kui inimesed kuulsid, et ma heegeldan seda oma isale. Jah, päriselt ka!

Mu isa absoluutsed lemmikloomad on põrsad ning kohusetundliku tütrena avastasin ma, et polnudki talle midagi põrsateemalist veel jõudnud teha.

Seega olin ma äärmiselt õnnelik, kui lilleliisi uuest raamatust vaatas mulle vastu imearmas põrsapreili. Teadsin, et see teeb isa kindlasti väga õnnelikuks!

Alguses olin natuke skeptiline värvivaliku osas. Vanaroosa oli ideaalne sõrgade jaoks, erkroosa tundus aga liiga .. agressiivne. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et see töötab. Pealegi sain erksuse kleidi ja aksessuaaridega välja tasakaalustada.

Loomulikult ei saanud ma rahulikult vaid mustrit jälgida ning pidin lisama oma vindi. Esimesena oli plaanis teha üks uhke kübar, milleta Põrsapreili kindlasti hakkama ei saaks. Samuti sai kaasa pandud ka üks armas kotike, milles kõliseb paar punast münti.

Kuna mulle ei meeldi riiete külge heegeldamise idee - vähemalt siis, kui lastele ei tee -, siis heegeldasin kleidi otse selga. Selja pealt kaunistavad seda armsad valged nööbid.

Ning loomulikult sai viimaseks kirsiks tordile kärsale ette vaimustav puidust roosa nööp.

Mina jäin oma tegelasega väga rahule. Isa oli samuti väga õnnelik - ainuke mure oli see, et seda ei saa autosse riputada!

Lambuke

Mõnikord on sedasi, et satub sulle kätte mingisugune põnev lõng ja sa tead kohe, mida sa sellest teha tahad. Ometigi on käsil mingid muud projektid ning selle tegemine venib ja venib. Siis aga, täiesti puhtjuhuslikult näed sa just seda sobivat mustrit ning tead, et õige aeg on käest.

Selle tegelase peamine ilu on võlgu sellisele lõngale nagu Plassard Bibop. Seda lõnga pole Eestis minu teada enam saadaval, vähemalt pole kuskil silma jäänud, ning mullegi sattus ta kätte täiesti kogemata proovilapi kujul. Teadsin tol hetkel kohe, et sellest saab üks armas lambuke 🐑 

Vaadake ainult selle lõnga imelist tekstuuri! Mis mind selle puhul üllatas oli see, et koostises on ka tervelt 40% villa! No puhtalt lambalõng ju 😀

 Kuigi ma üldiselt olen suhteliselt paindlik sünteetika kudumises/heegeldamises, kui see puudutab mänguasju vms, mida keegi kandma ei hakka, siis alati on ikka plussiks, et tegu on naturaalsema lõngaga. Teen ma ju ka kõik oma mänguasjad ikkagi puuvillasest.

Kahjuks peab aga välja tooma, et suhteliselt raske on leida originaalseid efektlõngu, mis oleksid ka naturaalsed. Või siis on nende hind nii üles keeratud, et vähemalt hetkel on kahju see summa välja käia.

Lammas on mu esimene amigurumi, mis valmis nii kududes kui heegeldades. Üllatasin mõnes mõttes ennastki, kui sain Bibopi kudumisega hakkama. Lõng on ise muidugi suhteliselt peenike ning mu käekiri kahjuks veel lõdvavõitu, kuid tänu lõnga struktuurile jäi keha ikkagi suhteliselt tihe ning mingit täidist kuskilt välja ei piilunud.

Ülejäänud kehaosad on tehtud mu lemmikuks kujunenud Drops 💓 You 7-st, mida mul juhtus kotis olema, kui ma Jõhvist rongiga koju vurasin. Siis tuligi mulle meelde, et olin Instagramist mõni nädal tagasi näinud Lyle the Lamb mustrit, mida koledal kombel proovida tahtsin. Kohandasin mustrit veits enda järgi ning voila!

Nagu kirsiks tordil lisasin vaimukuse lisamiseks liikuvad silmad ning üks mu omapärastemast mänguasjadest oligi valmis.

Kingiks läks see mu kallile ämmale panustuseks loomakarja. Nad ostsid äiaga mõni aasta tagasi maatüki, kuid peale mesilaste ning kassi valitseb neil loomakarjas hetkel tühjus 😜  Nüüd on, kellelt villa sokkide jaoks saada.

Mini-Totoro

Totorosid olen ma nüüd juba valmistanud tervelt kaks, , aga sedasorti suuruses on see siin esimene. Ühtmoodi oli see mulle jälle suureks katsumuseks - kui ma alles alustasin, siis katsetasin just nende päris õigete amigurumidega. Alustuseks polnud päris õige otsus, kuna neid on raskem teha, kui suuremaid kaisukaid :P Samas nüüd on mul juba piisavalt kogemust, et katsetada eri suurustes kaisukatega ning valmistada neid erinevatest lõngadest.

Nii et kuigi ma harutasin loomakest ainult 5 korda, siis tegelikult meeldis mulle tema valmistamine väga. Harutasin ma teda seetõttu, et tahtsin alguses kõhu külge heegeldada, kuid see kippus väga ühele küljele viltu vajuma, nii et lõpus pidin end kokku võtma ning hoopis niidi ja nõela järele haarama. Kuidagi õnnestub mul juba kolmandat korda Totoro kõht üliilusti just külge õmmelda. Nagu silmade pealt näha, siis need kahjuks nii õnnestunud ei ole :(

See Totoro sai valmistatud, nagu kõik mu kaisukad, suure hoole ja armastusega. Loomake on eriline aga selle poolest, et ta sõitis Jõhvi mu elukaaslase juurde, kes hetkel aega teenib. Kõigil meil on tõenäoliselt mingit sorti amulett ning seda rolli täidab Totoro antud ajahetkel. Teenib ka oma aega :D

Fennec

Tõenäoliselt on päris paljud juba tähele pannud, et fennecid on mu lemmikloomad. Armastus nende vastu algas tegelikult üpriski hilja. Tingitud oli see sellest, et väiksena olin ma koerainimene, vanemaks saades aga on mind rohkem kasside poole tõmmanud. Tegelikult aga olen ma siiski kõikide loomade armastaja ning kuna ma tõenäoliselt ei oleks võimeline valima, mis looma ma tahan - kas kassi või koera -, siis minu jaoks oleks fennec parim variant, kuna need loomad on koera ja kassi omadustega.

Üldiselt olen juba ammu plaaninud rebast teha. Üks mu parimatest sõbrannadest fännab väga rebaseid ning mul on plaanis talle üks heegeldada. Siis aga õnnestus mul hoopis üks rebasetellimus saada pärast seda, kui mu hea sõber mulle logo joonistas ning vastutasuks palus endale üks fennec heegeldada.

Kuna töid teen ma üpriski kaootiliselt - täpselt nii, nagu tuju on -, siis tekkiski isu armas kingitus valmistada varem, kui algselt plaanisin. Idee sain Eserehtanin'i blogist, kes pakub väga armsaid tasuta amirumide heegeldamise mustreid. Kuna valmistasin looma esimest korda, siis proovisin teha enam-vähem mustri järgi, kuigi kohe oli näha, et see kõik mulle päris meele järele ei ole.

Nagu lilleliisgi taoliste mustrite korral, alustatakse siin pea tegemist kuklast, ent kuna mina otsustasin nina tikkimise asemel kasutada turvanina, oleks mõistlikum olnud alustada heegeldamist ninaotsast. Teine rebane on mul hetkel valmimas ning seal on kohe näha, kui palju paremini pea jääb, kui see teistpidi valmistada.

Kuigi mustri nimeks oli "Unine rebane" ning silmad olid peale tikitud, otsustasin mina taaskord minna kergema vastupanu teed ning kasutada turvasilmi. Pealegi olid mul olemas ühed sinakasrohelised enda värvitud silmad, mis sobisid beežika karvaga suurepäraselt.

Lisaks tegin käppade musta osa lühemalt, kuigi tegelikult töötab väga nunnult ka see, kui teha need mustri järgi.

Lõppkokkuvõttes võin öelda, et kuigi tegin seda mustrit esimene kord, tuli loomake väga armas. Vähemalt uus omanik on väga-väga rahul ning see ongi kõige tähtsam :)

Päikesejänku

See aasta on ilmad meil siin kohe eriti huvitavad. Kord on nädal aega päiksest ja mõnusat sooja, järgmisel nädalal aga sajab taevast rahet ja vihma ning õhk muutub jahedaks. 

Tänu Lilleliisi teisele raamatule püsib minu kodu ikka päikseline ja soe, kuna hiljuti valmis mul selline armas särav jänku 🐰 Ta on küll päris pisike, ent soojust ja armastust jagab ta küllaga 💗

Üks suur muudatus, mis ma tegin, oli see, et püksid said heegeldatud eraldi. Mulle meeldib, kui mänguasjal on nii-öelda rohkem ruumilisust. Lisaks saab sel puhul valmistada erinevaid riideid. Ma olen täiesti nõus, et kui teha väiksematele lastele, siis tasubki riided kohe külge heegeldada. Aga samas vanematel on juba huvitav riideid vahetada ning väiksemat garderoobi omada 👗

Püksid said tehtud samamoodi nagu jalgade ühendamine üksteisega - kõigepealt üks säär, siis teine ning ühendamine. Mina muidugi heegeldan kõik kohe kokku, kuna esiteks õmblemine mulle ei meeldi ning teiseks, kes see ikka viitsib veel eraldi mässama hakata 😁

Samuti kasutan ma hea meelega neid meganunnusid sametninakesi tikkimise asemel. Niikuinii on need turvaninad, nii et välja neid tõmmata ei saa. See-eest annavad aga nad kohe armsust juurde ning väga mõnus on seda nina paitada 🐇

Ahjaa. Ma olen väga rahul pükste tegemise puhul sellega, et ma suutsin saba ikkagi teha pükstest välja ning seejärel selle jänesele külge õmmelda (pükstel pisike sabaauguke) 😏😏 Võib-olla raskendab pükste äravõtmist, aga tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras😆

Kolmas mohäärsall

Vabandust, vabandust, et ma vahepeal ära kadusin 😔 Lõpetan nädala pärast ülikooli ning lisaks tavalisele kiirele semestri lõpule oli veel vaja natuke rohkem pingutada ja tegeleda ka oma bakatööga. Õnneks läks mul kõik hästi, kaitsesin selle kenasti B peale ning saan ülikool ära lõpetatud ja tööle asutud. 

Enne kui aeg väga kiireks läks, sain ma tegelikult ka päris mitu asja valmis ning tegelikult ka pildistatud. Kahjuks pole aga võimalik olnud postitus korralikult ära lõpetada. 

Nagu varasemalt mainitud, oli mul vahepeal mohäärsallide tuhin ning seekord näitan teile siis kolmandat üllitist. Lõpuks sain ka endale salli 😊

Lõngaks ikka mu vastavastatud Brigitte Unito ning seekord ilus erk salatiroheline. Sellega tunnen, et tegu on tõesti minu värviga. Meie külmad hallid kevadpäevad muutusid järsku väga värviliseks ja rõõmsaks. 

Selle salli mustriks sai valitud romb, midaa tahtsin alguses kõige esimesele sallile teha, aga see ei tulnud kuidagi välja. Võib-olla oli mul siis vaja kõigepealt kaks salli läbi kududs ja harjutada 😁

Kui ma salli pildile püüdsin, oli väljas veel tegelikult üpriski jahe (pildid mai algusest), aga kui sall ümber õlgade oli, siis oli ikka korralikult soe. 

Olen tegelikult oma tegemistega väga rahul ning ootan,  millal järgmiste sallide kallale asuda saan ja soovin. 

Värvikirev suvine jakk

Selle jaki kohta on nii mõndagi öelda.
Esiteks, see valmis tegelikult juba üle-eelmine aasta, kuid ei saanud kuidagi pildile. Siis langetasin otsuse, et see kindlasti vajab ka varrukaid. Kui need valmis said, tuli välja, et tuleb ka eesmist osa laiemaks teha, muidu vajub see õlgadelt maha. Ja kõik sai alguse sellest, et ma ei suutnud kohe postitust selle kohta kirjutada :D

Idee sain ma lõngast. Tähendab, mitte päris idee, aga kui ma seda lõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab midagi tulema! Tegu on Lana Gatto Palmasega, millel veel viimased tokid Liann Lõngades. Käisin mitu kuud seda lõnga uudistamas, näppimas ja imetlemas, kuni lõpuks leidsin mustri ning ostsin ära. Lisaks ülevalpool toodud värvile muretsesin ka münditoonides tokke. Sellest on heegeldatud suvekleit, mis läheb ka ümbertegemisele.

Esialgu pidi sellest saama selline jakk:

See sai üle-eelmine aasta suvel suure hurraaga valmis. Teha oli teda lihtne, kuna keha oli heegeldatud ühes tükis. Kuidagimoodi said ka varrukadki valmis ning ka külge õmmeldud. Siis jäi jakk ootele. Ootele jäi ta terveks aastaks, kuni ma selle eelmine kevad ta väljas võtsin, vaatasin ning mõtlesin, et võiks ju suveks ta lõpuni teha. Siis ma proovisin teda selga .. ja avastasin, et pole tehtuga üldse mitte rahul. Ainuke mõistlik lahendus? Kõik üles võtta ja uuesti alustada.

Üsna pea leidsin netiavarustest vägagi laheda mustri, mis mulle kohe silma torkas ning kutsus katsetama. Siiski, lõng jäi veel mõneks ajaks ootele, kuna kogu aeg on ju ka midagi muud vaja teha ning endale teed ju ikka kõige viimasena..

muster on pärit: https://www.facebook.com/penchaiy

Ometigi oli lõpuks Palmase aeg kätte jõudnud! Alustasin muidugi motiividest, kuna nende järgi tundus kõige lihtsam orienteeruda, kui suur jakk teha tuleb. Motiive tuli mul 9 ehk siis 1 võrra rohkem kui originaalmustris.

Seejärel heegeldasin vaheldumisi ülemist ja alumist osa, kuni sain aru, et mõttekam on ülemine osa valmis teha, siis saab jakki ka juba selga proovida ning selle järgi vaadata, kui palju pikkusesse teha tuleks.

Merekarbimustrit ma ei muutnud - see sobis väga hästi. Ülemine osa jäi aga esialgu lokkima, kui järgisin mustris olevat arvu. Võtsin ühe samba ja ahelsilmuse vahelt ära ning asendasin selle asemel ühe ahelaga. Ehk siis kui pildi peal kordub muster *sammas, ahelsilm*, siis minul on klassikalisem *sammas, 2x ahelsilm*. Jäi palju parem.

Ka ei järginud ma täpselt kahanduste ridu ning kaeluse osa, kuna silmuste arv oli teine. Pärast mõnda aega pusimist sain juba midagi, mis nägi korralik välja.

Esialgses versioonis said kaenlaaugud liiga väiksed, nii et tegin paar rida juurde ja juba istus jakike palju paremini.

Naljakas on selle jaki juures see, et ma lõpetasin selle ühe paiku öösel, kuigi mul oli vaja järgmine hommik pool kaheksa ärgata. Pusisin, sest soovisin saavutada kindlat pikkust. Ja siis .. siis ma pesin selle ära ja jakk venis 10 cm juurde. Selle olin täiesti ära unustanud!

Õnneks jäin saadud pikkusega lõpuks ikkagi rahule.

Siiski, hiljem tuli välja, et meie kliimas sellisest riideesemest siiski kasu ei ole. Samuti ei kõlvanud seda väga pluusi peale panna, kuna tegu ikkagi suhteliselt suvise lõngaga. Seega otsustasin lõpuks, et teen ka varrukad külge. Lugesin mustri jaki kehaosa pealt maha ja tegin selle järgi - see muidugi tähendas seda, et ma harutasin neid ligi 3 korda, sest kord ei sobinud üks asi, kord teine. Pärast küünarnukki tegin vajalikud kahandused, et varrukad lotendama ei jääks. Nendega sai ühele poole.

Selga proovides tuli välja, et kuna esialgselt oli jakk mõeldud vestina kandmiseks, siis jääb ta liiga õlgade peale ning libiseb maha. Sai otsustatud, et koon äärde pärlkoe, et lisada õrnust ja laiust. 

Ja lõpuks saigi ta mul valmis ning ka pildile püütud. Olen temaga väga-väga rahul - mulle meeldib nii värvikirevus, lõng ise kui ka valminud variant ise.

Pidulikum igapäevane kampsik

Üheks minu selle aasta lubaduseks sai see, et selle aasta pühendan ma tegemiste mõttes endale. Nimelt on mul plaan proovida oma garderoobi poest ostetud akrüülkudumid vahetada isetehtud naturaalsete kudumite vastu.

Kevadised ilmad on meile küll juba kohale tulnud, kuid talv jäi külla ikka päris kauaks. See aga ei tähenda, et ma ei eputa oma selle aasta esimese suurema tööga ja mis veelgi tähtsam - iseendale kootud sviitriga! Tegu on mu esimese kootud kampsuniga.

Mitu aastat tagasi ma küll kudusin endale pikema kleidi, kuid too oli akrüülist ning venis kole ruttu välja. Siis ma hoopis heegeldasin sellest kampsuni. Huvitaval kombel oli ka too tumesinine.

Pildilolev kampsun on kahjuks siiski 50/50 naturaalne ja sünteetika. Lõngaks on Katia Island, milles 40% villa, 10% mohääri ja 50% akrüüli. Eks siin tuleb mõnel määral mu kahepalgelisus välja - akrüüli ma üldiselt ei salli, aga kui seda on maks 50% mingis lahedas lõngas, siis ega väga midagi teha polegi. Tegelikult avastasin, et on olemas ka samasugune üdini naturaalne lõng, nii et olen juba ka tollele silma peale pannud. 

Sinise pealt polegi väga näha, aga tegelikult on see lõng ebühtlase koega - kohati on mõnusalt paks heie ja siis jällegi päris niit. Kududa oli teda küll üllatavalt mõnus, kuigi ma peenikesi lõngu kududa ei oska. Võib-olla on asi siiski selles, et ma võtsin number väiksema varda, kui varda soovitatud, ja taolise lõnga peal ongi ebaühtlane kude ilusam. Natuke on seda tekstuuri näha valge krae ja varruka peal.

Esialgu oli plaanis teha lihtsalt sinine kampsik. Ent mida aeg edasi, seda rohkem jäin mõttesse, et peab rohkem värvi lisama. Õnneks oli sellel lõngal veel üks viimane tokk valget, mis saigi suure hurraaga sisse kootud. Kolmandiku pealt tuli nagunii välja, et olin unustanud äärde ripskudet kududa, nii et kamps hakkas vaikselt rullima, nii et valge sobis äärtesse võrratult. Lõppkokkuvõttes on näha, et tegin õige otsuse ja valged ääred andsid ka kerget pidulikkust juurdÜheks minu selle aasta lubaduseks sai see, et ma teen ka endale see aasta rohkem asju, kui tavaliselt. Nimelt on mul plaan proovida oma garderoobi poest ostetud akrüülkudumid vahetada isetehtud naturaalsete kudumite vastu.

See on ka mu esimene töö, millel ma harjutasin raglaani kudumist. Eks alguses pidin harutama õige mitu korda, aga lõpuks sai korralikult ära tehtud ja olen ikka rahul küll.

Tulemusega jäin väga-väga rahule. Mohäär lisab kampsunile pehmust ning üllataval kombel ei aja sügelema ka. Väga mõnusalt soe on, kuigi eks te annab vahepeal tunda ka. Aga eks jõuab ka täisnaturaalse ära tehtud. 

Nüüd on mul varrastel sama lõnga suvine 

versioon. Hakkab teine ka vaikselt valmis saama, nii et üsnagi varsti saab ka tollega kekutada. 

Jänesepreili

Jänesepreili on üks viimaseid loominguid, mis ma eelmisel suvel Lilleliisi esimesest raamatust valmis sain. Väga armas tegelane sai - nunnu roosa sametise ninakese ning mõnusalt pikkade kõrvadega. Jälle üks neist töödest, mis on vaja ära teha, sest ta on ju niiii armas! Jube tüütu on muidugi neid jalgasääri teha, aga vaikselt hakkan ära harjuma. Pluss vahepeale teed mingit muud tööd ka..

Kasutasin siin Drops <3 You helebeeži ja kanarbikku ning mingit tundmatut kollast puuvillast lõnga, mille kunagi ammu Karnaluksist sain. See jäi mul ühest suvisest topist üle kunagi ning nüüd proovin seda igale poole ära kasutada. Mulle ikka väga meeldib see Dropsi armastuslõng. Tean, et päris paljud eelistavad just läigestatud puuvillaseid, kuid minu jaoks pole ta kuigi pehme. Aga nii Dropsi Safran, armastus kui ka Alize Bella on mõnusalt pehmed ka pärast heegeldamist. Kuigi muidugi on neile tups kiiremini tulema, aga samas kuhu see ei tule? Pluss see tuleb pesus välja niikuinii.

Turvasilmad ja turvanina on ka, täidiseks polüestertäidis. Need sametist ninad on ikka metsikult hea leiutis - lisavad kohe hulga protsente juurde nunnumeetrile ^.^

Jänkutüdruk läks kingiks mu hea sõbra õetütrele. Ikka tasub neid mänguasju teha küll, hea kellelegi külla minnes kaasa võtta.

Satsisallimaania

Ma tean, et enamus käsitöölisi kudus satsisalle juba päris mitu aastat tagasi. Tol ajal ma kahjuks käsitööga nii aktiivselt ei tegelenud ning seetõttu ei pannudki ma satsisallilõngu kunagi tähele. Lõngapoodi tööle tulles torkasid need aga kohe silma, kuna olid midagi uut ja huvitavat.

Vahepeal olen ma neid ikka jälle kudunud, kuna mul on ka tutvusringkonnas inimesi, kes pole neid varem näinud, kuid kes neid kindlasti kannaks.

Olen välja arvutanud, et järjest kududes kulub mul ühe salli peale vaid 3 tundi! See on üks neist lahedatest töödest, mida võib võtta tegemisse, kui muud hetkel teha ei soovi, või on kiiresti kinki vaja. 

Olen küll neid salle rohkem teinud, kui siia postitusse sai, aga kahjuks ei jõua kõigist enne kinkimist pilti teha. 

Igale sallile, mis siin on, olen andnud ka mingi nime, kuna igaüks meenutab mulle midagi. 

See sall ei ole minu kootud, aga kuna ta mul juba kodus oli, sai ka pildile. Nimeks "Kommipood", kuna meenutab mulle kangesti värvilisi klaaskompvekke 🍬  

Mu absoluutne lemmiksall,kuna see näeb välja nagu tähisöö 🌌. Huvitav on see, et mulle sattus kätte vaid üks pakk just seda imelist partiid - kõik teised olid ja on palju tuhmimad. 

See sall on Metsavana sall. Roheline on sel väga mahe mõnus samblane ning sinine peegeldab veekogude sügavust ja ilu. 🌲

See sall pole samuti minu tehtud, ent on metsikult ilus ja ma hea meelega jagan seda. Ma ei ole küll suur roosa fänn, ent selle roosa puhtus ja sügavus ning koostöö lillade toonidega on võrratu. Kui eelmine sall on metsasall, siis siin on tegu marjakokteiliga - tundub ju, nagu oleks värvidesse segatud nii vaarikaid kui põldmarju, kirsse ja mustikaid. 🍒🍇

Kollane mohäärsall

Nagu ma eelmises postituses mainisin, valmistasin ühest sallist inspireerituna veel ühe mohäärsallikese. Sallike on võib-olla muidugi väga vähe öeldud, sest tegelikult on ta ikka korralikult pea kaks meetrit lai ja ühe meetri jagu pikk.

Kuigi tegu on lõngaga, mida rohkem ei toodeta, vedas mul selle lõnga puhul värvidega. Kõik värvid, mis jäänud on, sobivad kellelegi. Kuna mul on plaanis kududa veel kaks salli, üks ämmale ja teine vanaemale, siis ma olen sellega väga rahul
Seekord otsustasin kollase värvi kasuks. See meenutas mulle päikest ja rõõmu ning sobib suurepäraselt mu säravale tädile.

Mulle üldse ei meeldi sama mustriga mitu asja teha, seega pidin välja mõtlema, millega siin ringi mängida. Alguses tahtsin teha rombilise mustri, kuid mingil põhjusel ei suutnud seda kuidagi jooksma saada, ning kuna mul oli kiire, jätsin selle järgmiseks salliks.

Siin aga katsetasin hoopis siksakke. Kuna kudusin ilma mustrileheta, siis on alguses mõned valesti tehtud kokkuvõtmised ja õhksilmad, kuid õnneks pole seda väga näha ning hiljem sain juba asja käppa ka.

Selle salli sain valmis 4 päevaga. Alustasin pühapäeva õhtul ning lõpetasin reede õhtul Tallinnasse sõites, vahepeal ei kudunud seda ka. Üllatavalt kiiresti saavad valmis sellised asjad :D

Lõppkokkuvõttes olen ma tehtud tööga metsikult rahul. Esiteks on see supermõnus värv, millelt ma lihtsalt ei saa silmi ära; teiseks meeldib mulle see, kuidas muster välja tuli. Ja kolmas muidugi see, kui mõnus soe ja pehme see sai.

Üks asi, millega mohääri puhul muidugi arvestada tuleb, on see, et see ajab karva, nii töö käigus kui ka valmiskujul. Üks huvitav tähelepanek, mida ma tegin, oli see, et seda salli pesin ma pesumasinas 20 kraadi juures, rohelist aga villarežiimiga. Roheline jäi mu arust tiba karvasem ning kollane väheke vähem karvasem. Mõnes mõttes hea, kui sa saad seda ka tumedamate riietega kanda, teisest otsast jällegi kaotab ta mõnel määral oma võlu. Samas usun, et eks ta kandes läheb taas karvaseks.
Idee mõttes proovin küll taolisi asju tulevikus pesta vaid villarežiimigia.

Kui ma seda postitust alustasin nädal aega tagasi, siis ei olnud ma enda salli veel alustanud. Nüüdseks on aga juba üks tokk ära kootud ehk pool tööd on tehtud. Täna tuleb töö juurest läbi põigata ning teine tokk ära võtta, et tänasel käsitööõhtul ehk ka töö valmis saada.

Roheline mohäärsall

Juba pikemat aega olen endale soovinud kududa üks mohäärsall. Selline mõnus suur rätt, mida oleks näiteks jahedamal ajal hea õlgadele visata või kas või peole minnes kleidile panna, aga mis soojendaks kaela ka talvel mantli all - olen niivõrd tüdinud oma poest ostetud akrüülsallist, mis õigupoolest sooja ei anna, ent higistama ajab ikka korralikult.

Eelkõige peatas mind suutmatus leida sobivat lõnga. Pikemat aega olen erinevate firmade siidimohääre vaadanud, kuid kuna käekiri on suhteliselt pehme, siis peab see natukene ootama. Nüüd aga, pärast juba kahte taolise suurema mohäärsalli kudumist otsustasin, et ikka koon peenikese ka lähiajal ära - ikka tõmbab pehmuse ja luksuse poole.

Lõpuks aga jäi mul silma täiesti kogemata sellise lõnga peale nagu Titan Wool Brigitte Unito. Tegu on lõngaga, mida enam ei toodeta, küll on aga mõned värvid veel Liann Lõngades alles.

Mõeldud - tehtud. Mulle torkas kohe silma samblaroheline, kuna see sobib ideaalselt minu varem kootud peapaelaga. Siiski, kuna ma kunagi ei jää esimese katsega rahule ja kogu aeg mõtlen, kas valisin ikka õige värvi, mustri jne, avastasin, et sellel lõngal on ka erksam roheline, ning lõpuks otsustasin, et teen endale hoopis tollest.

See sall aga läks mul hoopis emale. Ema on mul ka tumedapäine ning talle sobib see värv väga hästi. Sellest inspireerituna otsustasin, et ka tädile tasub üks sall valmistada, kuna teadagi kui teen oma peres ühele midagi lahedat, soovib ka teine midagi taolist. Ka tädile on juba sall valmis, kuid sellest kirjutan teises postituses.